What is your relationship to music?

音楽と私の関係。

物心つく前からヴァイオリンに出会って、20年間一緒に生きてきた。
でも、音楽と出会ったのは意外と最近かもしれない。
少し音色やテンポを変えると表情がくるくると変わり、心をくすぐっていく。腹の底から湧き上がるような怒りやどうしようもない悲しみも吸い込んで空気を震わせる。

時に音楽とは関係のない煩悩によって音楽を台無しにしてしまって、その度に後悔してきたけれど。

私はこれからも音楽と一緒に生きたい。

Muusika on mind saatnud kogu elu ja kuigi tundub võimatu selle tähendust sõnadesse panna, annan endast parima ja loodan, et see mõte tõlkes täiesti kaduma ei lähe.
Lapsena kuulsin kodus palju muusikat: nii klassikat kui muud, mis parajasti raadiost tuli. Lasteaias oli meil muusikatund, lisaks käisin mudilaste lauluringis ja laulsin igal võimalusel nii õues kui toas. Mäletan, kuidas mulle nelja- või viieaastasena väga meeldis Bizet’ Carmeni muusika, põhiliselt vist selle pärast, et naisel selle plaadiümbrisel oli väga ilus kleit. Aga sellest hetkest mäletan sügavamat huvi klassikalise muusika ja pillimängu vastu. 5-aastaselt hakkasingi muusikakoolis viiulit õppima ja kui varem oli muusikaga tegelemine (laulmine) vabatahtlik ja seotud rõõmuga, mis mu sisse ära ei mahtunud, siis pilli õppimine tähendas tihti hoopis tüütut kohustust ja hirmsaid hääli, mida mu väike viiul tekitas. Õnneks edenes mul õppimine piisavalt kiiresti ja ma ei pidanud eriti palju harjutama.. Esimest naudingut pillimängust kogesin hoopis siis, kui hakkasin paar aastat hiljem klaveritundides käima. Sellest pillist tulid kohe palju ilusamad helid, lisaks sain ise valida, milliseid lugusid mängida – see oli nii palju köitvam kui need igavad palad, mida viiulitunnis õppima pidin. Kuid saatuse tahtel sai minust siiski professionaalne viiuldaja, mitte pianist, ja ma ei kujutaks oma elu teisiti ettegi. Lapsena laagrites käies ja orkestrites mängides kohtusin paljude ägedate inimestega, kellest said mu sõbrad. Ja kuigi ma pillimänguga hetkel enam endale elatist ei teeni, on mu kodu täis erinevaid instrumente, mida mängides tunnen end sügavalt õnnelikuna. Ilma muusikata poleks ma mina ise.